Hallitriibuline kassipoiss Tinsel

Minu kassilood algavad alati lausega: "ühel päeval helistas Sandra, et on vaja jälle kassi päästa!". Sandra venna töökaaslase - Jaagu - eramaja hoovi Nõmmel oli tulnud väga väikene ja väga näljane kassipoeg. Mida temaga teha? Jaak püüdis kassikese kinni, viis Vanaema juurde. Siinkohal kasutame võimalust tervitada Jaagu Vanaema, kes on suure südamega 93 aastane daam! Kass puges toas peitu, kuid tundis toidu vastu sedavõrd palju huvi, et käis öösel pimedas söömas. Mõned päevad sai kassike sedasi soojas toas söögi peal olla, kogu selle aja Jaak muretses ta pärast. Vaja ikkagi talle parem koht ja arstlik kontroll saada.

Võtsin ühendust Kassiabi toredate inimestega, uurisin mis võimalused meil on. Sain nõusoleku kassi vastuvõtmiseks Kassiabi ridadesse eeldusel, et majutan ise kassi hoiukoduna. Tegime Sandraga sõidu Nõmmele, võtsime pisikese hirmunud kassikese koos Jaagu antud transpordipuuriga auto peale ja käisime Vilde tee loomakliinikus uurimas, äkki on keegi juhuslikult kassile kiibi pannud.. ja kuidas ta tundub, kas on äkki mõnd silmaga nähtavat tervisehäda võimalik esmapilgul tuvastada? Vildes vaadati kassike kiirkorras üle, kiipi ei tuvastatud. Nentisime, et tegemist on poiss-kassiga. Vanust tundus olevat esmapilgul paar-kolm kuud, arst vaatas hammaste järgi, et pigem ikkagi viis-kuus kuud. Lihtsalt vaene pisike oli nii kaua näljas olnud, et ta oli sõna otseses mõttes luu ja nahk. Ma pole oma elu jooksul näinud ühtegi veel kondisemat elusolendit kui see pisike karvapundar.

Viisin kassipoisi koju, otsisin kasvuhoonest välja koera puuri, puhastasin selle ja panin püsti ning kolisin kassipoja sinna sisse.

Algul susises ja oli väga pisike ja hirmunud, samas käpaga ei vehkinud ja esimeste paide peale juba leebus. Hakkas ise peaga pai puksima ja nii valjult nurruma, et tuba kajas. Kassipoiss oli nii kõhna, et selgroo ja ribide ühenduskoht ei olnud mitte ainult tunda vaid ka lausa näha.

Söögi-joogi sai ette lausa nelja kausiga - vesi, keefir, krõbinad ja konserv. Esimestel päevadel väiksemate kogustena kolm korda päevas, hiljem juba kaks korda päevas - hommikul ja õhtul.

Kõige raskem oli kassikesele nime leidmine. Lõpuks tundus kõige sobivamaks nimeks TINSEL. Tinsel on inglise keeles kuusekard - selline karvane, hõbedane ja peenike, just nagu seesama väike kassirootsuke.

Kõigest kaks nädalat peale minu juurde kolimist oli Tinsel nii palju kosunud, et puur hakkas silmnähtavalt kitsaks jääma. Lisaks heale isule ja heale enesetundele oli kassipoeg leidnud üles ka oma mängulusti ja mürgeldas puuris nii kuis jaksas.

11.04.2017

Saime laenuks suurema koerapuuri. Tinsel, vaeske, oli algul pisut kohkunud kui nii suurde puuri sai. Kössitas nurgas ja ei osanud endaga midagi peale hakata. Siis aga leidis, et nüüd saab ju ringi jalutada ja isegi ronida või hüpata kui selleks tuju peaks tulema.

17.04.2017 käis Tinsel-poiss kastreerimas. Kõik läks ilusti, läks hommikul kliinikusse, tuli õhtul tagasi ja järgmisel päeval oli juba nagu ta ikka oli. Ainuke vahe - nüüd ta ei taha enam keefiri. Ise arvan, et kuna päev enne operatsiooni andsin talle ainult keefiri süüa, siis äkki ta seostab seda nüüd mingil viisil kliinikus käiguga ja sellepärast ei taha enam. Või siis sai lihtsalt isu täis, mine võta kinni mis neil peas toimub.

Siin eputab Tinsel oma uue vahva kaelarihmaga.
 

Koer Anabelliga on läbisaamine ka suurepärane. Uudishimu on sellel kassipoisil suur.

06.05.2017 Tinsel veedab oma päevad puuris, mängib palliga, tuustib mänguhiirt ja ronib mööda puuri seinu üles. Puurist välja ei saa, sest maja on suur, palju lapsi ja loomi, uksed-aknad on pidevalt lahti ja pole kindel, et kassilaps õue ei pääse. Maja aga on kahe autotee ristil. Nii ei jäägi Tinselil muud üle kui aknast välja vaadata ja end puuris kuidagiviisi ära lõbustada kuni tema inimene tuleb ja ta koju ära viib.

 

Tinseli inimene võtab minuga ühendust e-postiga, aadressil pisiaivlane@gmail.com, eks?

Ühe ilusa musta kassipoja lugu

Sündisin millalgi kevadel, aastal 2015. Olen imekaunis süsimust kahara sabaga kassitüdruk. Minu nime tean ainult mina ise ja ma ei ütle seda kellegile. Ma ei mäleta oma beebipõlvest suurt midagi, peale selle tunde, kuidas on olla soojas ja täis kõhuga. Ma ei tea kuidas see juhtus, aga sattusin elama ühe elumaja puukuuri, minu territooriumiks oli selle kuuri lähiümbrus. Enamus ajast oli mul soe ja mõnus. Süüa andsid naabermaja tädikesed ja sain niiviisi kuidagi hakkama. Vahetevahel käis aga väikese elumaja kisakõrist perekoer mind taga ajamas ja mu peale haukumas. See oli pisut hirmus aga ma olen väga osav ja pääsesin alati ühest pisikesest aiaaugust minema. Suvi oli pikk ja soe, ma elasin küll üksi kuid olin väga iseseisev ja tubli ning sain suurepäraselt hakkama.

Siis aga tuli sügis. Ilmad läksid külmemaks. Sööki jäi ka kuidagi vähemaks. Tihtipeale pidin magama minema tühja kõhuga. Öösiti oli ilm juba täitsa krõbe, hommikuks oli muru härmas. Väga tühja kõhuga on raske ennast soojas hoida.

Eile juhtus nii, et põgenesin jälle selle haukuva koera eest. Püüdsin pugeda ühe suure augu põhjas asuva toru alla aga jäin sinna nii pahasti pead- ja esikäppasidpidi kinni, et ei jaksanud ise enam ei edasi ega tagasi liikuda. Ma ei teagi kui kaua ma seal niiviisi olin. Igatahes, kui selle koera omanik tuli lõpuks uurima, et mida see koer seal haugub, olin juba täitsa külmunud ja väsinud. See inimene võttis mu tagajalgadest kinni ja tõmbas mu välja. Ma olin omadega ikka täitsa läbi. Ei jaksanud püstigi seista, rabelemisest või muul viisil protestimisest rääkimata. Inimene võttis mu sülle ja viis mu oma majja, sellesse väikesesse, mille puukuuris ma elasin. Mul oli väga hirmus. Proovisin karjud aga välja tuli vaid hale vaikne krigin. Mind pandi puuri pehmele asemele, peale pandi roosa fliisist tekk ja mulle pandi sinna ka kausike veega. Ma ei julgenud ennast liigutadagi, kõik oli nii võõras ja hirmus. Ega ma ausalt öeldes ei jaksanud ka eriti. Isegi veekausini ei jaksanud minna. Vaatasin ainult tekiserva alt oma suurte merevaigukollaste silmadega välja ja olin hästi vaikselt.
Mind tõsteti koos puuriga eraldi tuppa radiaatori kõrvale, toodi ka imeliselt lõhnavat konservi aga ma ei jaksanud hästi end liigutada. Mul oli soe ja ma magasin. Vahepeal käidi mind vaatamas, siis jäeti jälle üksi magama.

Öösel tuli seesama inimene, kes mind leidis, samasse tuppa kus mina olin ja jäi ka magama. Enne seda istus veel natuke aega mu puuri ees ja vaatas kuidas ma rahulikult magades hingan.

Kella kolme ajal öösel arvasin, et leian endas piisavalt jaksu, et seda suurepäraselt lõhnavat sööki lähemalt vaadata. Ajasin end suure pingutusega püsti.. ja kukkusin teisele küljele pikali, pea toidukausis. Jaks sai otsa. Hüüdsin veel korra, nii kõvasti kui jaksasin, ja loobusin.

Mul on soe. Mul on mõnus. Mul on kerge ja hea olla. Ringutan mõnusalt ja vaatan seda väikest musta ja karvast kogu oma käppade ees. Aitäh, väike karvane keha, et olid mu koduks need loetud suvekuud. See inimene hoolitseb su eest nüüd edasi. Ma lähen siit nüüd sinna kuhu lähevad kasside hinged. Kes teab, ehk kunagi, mõnes teises elus, kohtume taas.

Härra Must ja preili Kirju

Kindlasti on mõnes peres just täpselt selline karvapall puudu smile emoticon Kassikestele nime panemise au saavad endale nende uued pered. Senikaua tutvustame neid kui härra Musta ja preili Kirjut.

Härra Must on uudishimulik, sõbralik ja võimsa nurrumootoriga, preili Kirju on esmapilgul ettevaatlikum kuid kui kohanenud, tahab kõike näha ja oma käpaga katsuda. Mõlemad kassikesed söövad hea isuga nii kassipojakrõbinaid kui pasteeti ning käivad iseseisvalt liivakastis. Oma koju saab kumbki kaasa pakikese krõbinaid, mänguasja ja soovi korral ka liivakasti.

Oma huvist saab teada anda FB's privaatsõnumiga smile emoticon

Maasikamoosipäev

Täna lihtsalt oli selline maasikamoosipäev. Hommikul sõime kõhud täis, toppisin Elku autosse ja sõitsime Nõmme turule maasikajahile. Saagiks tõime kaks kasti maasikaid, sordinimetusega "Polka", hinnaga 2 eurot kilo. Kokku oli saagil kaalu vast umbes 9 kilo.

Puhastasin siis selle hunniku ära ja toppisin potti.. ja nii kolm korda järjest! Ehk et kolm potitäit keetsin.

Kokku sain 13 purki moosi. Viis täiesti tavalist maasikamoosi, viis maasikamoosi kaneeliga ja kolm maasika-rabarberimoosi kaneeliga. Väääääga maitsvad sellised! Nüüd on mõneks ajaks moosiga rahu majas.. kuni õunad valmis saavad ;)

Guugeldasin muuhulgas maasikat. Selgub, et maasikas ei ole mari vaid on koguvili, mis koosneb mahlasest õiepõhjast ja sellele kinnitunud pähklikestest, millede sees asuvad maasika seemned. Nii et sähke teile siin teadmisi kamaluga! :)

Samal ajal teises kohas...

Kuna õues oli nii eile kui täna mingi tõsine miljon kraadi sooja, siis oli vaja väike Elku kuidagimoodi ära jahutada. Selleks ostsin K-Rauta poest kõige suurema seguämbri, valasime kahepeale vett täis ja pistsime Elkukese sinna jahtuma :) Minu arust istus ta seal tundide viisi :)

Muuhulgas tegin ka õue peal ringi ära, kaamera käes. Kaamera ette jäid järgnevad shedöövrid:

Vot nii vot.. ja siis ma läksin tööle kella 16:30ks. Selline päev siis!

Elkuga Dirhamis

Hirmus blogimise isu tuli peale.. ja siis mul tuli meelde et tegelikult mul on üks täiesti hooletusse jäetud blogi siin internetis vedelemas.. ja nigu nipsti, saingi kohe kribistama hakata. Kell on tegelikult juba täitsa õhtu, Elku on voodis õhtust magamajäämise rituaali sooritamas (trepist alla-pissile-tagasi üles-jälle alla-kalli on puudu-tagasi üles jne), värske piparmünditee tõmbab, tuba on pime ja taustatelerist tuleb TLC kanalilt mingi tõsieluasi.. mingitest kirurgidest vist või midagi.

Ühesõnaga, tegime täna Elkuga väikese road-tripi ja käisime Dirhamis Talvil külas. Ärkasime hommikul üles, sõime kõhud täis, pakkisime ennast reisiks valmis ja sõitsime kõigepealt Tondi selverisse ja sealt siis siuhti Dirhamisse välja. 

Ilm oli sõitmiseks täiesti ideaalne - sombune ja soe - ei mingit päikest silmaauku ega kõrvetavat palavust :)

Kohale jõudes oleks võinud muidugi päike paista aga ega kõike head ka korraga ei saa. Tegime kohale jõudes kohe grand tour'i kapsamaal ja majas sees.. millega seoses praegu meenub, et tahtsin ju majast seest hirmsasti pilti teha aga unustasin... :(. Aga kapsamaast sai pilte küll.

Väga mõnus kapsamaa igatahes - vahvalt liigendatud ja naljakalt nagu natuke metsas ja natuke pole ka. Täpselt selline nagu mulle meeldib :) 

Siis jõime tilga kohvi, sõime meekooki ja värskelt suitsuahjust välja vupsanud lestakala. Elku traavis "kalamehe" sabas ja tahtis muudkui rääkida ja kõike teada saada :). Käisime toidu allapoole loksutamise mõttes ka Dirhami sadamat vaatamas. Elku avastas enda jaoks liivase rannariba ja ei tahtnud sealt kuidagi ära tulla. Taas kord oli kahju et päike ei paistnud ja ka tuult oli hakanud üles kiskuma.

Peale sadamas jalutamist oli Elku juba kõrgemal tasemel ülemeelik ehk et üleväsinud. Sõime veel Talvi tehtud ülimaitsvat rabarberikooki, jõime veel ühe tilga kohvi ja sättisime ennast tagasi Tallinnasse sõitma. Elku jäi umbes 10 minutit peale sõitma hakkamist magama ja magas täiesti rahulikult Tallinnani välja. 

Õhtul toimetasime veel kodus, kastsime tomateid ja kurke, panime pesud kuivama ja tegime süüa, sõime, vannitasime Elkut ja nüüd ta vist juba magabki loodetavasti :)

Kokkuvõtteks oli üks väga mõnus puhkepäev. Ja blogimise isu sai ka täis selleks korraks :D