Sündisin millalgi kevadel, aastal 2015. Olen imekaunis süsimust kahara sabaga kassitüdruk. Minu nime tean ainult mina ise ja ma ei ütle seda kellegile. Ma ei mäleta oma beebipõlvest suurt midagi, peale selle tunde, kuidas on olla soojas ja täis kõhuga. Ma ei tea kuidas see juhtus, aga sattusin elama ühe elumaja puukuuri, minu territooriumiks oli selle kuuri lähiümbrus. Enamus ajast oli mul soe ja mõnus. Süüa andsid naabermaja tädikesed ja sain niiviisi kuidagi hakkama. Vahetevahel käis aga väikese elumaja kisakõrist perekoer mind taga ajamas ja mu peale haukumas. See oli pisut hirmus aga ma olen väga osav ja pääsesin alati ühest pisikesest aiaaugust minema. Suvi oli pikk ja soe, ma elasin küll üksi kuid olin väga iseseisev ja tubli ning sain suurepäraselt hakkama.
Siis aga tuli sügis. Ilmad läksid külmemaks. Sööki jäi ka kuidagi vähemaks. Tihtipeale pidin magama minema tühja kõhuga. Öösiti oli ilm juba täitsa krõbe, hommikuks oli muru härmas. Väga tühja kõhuga on raske ennast soojas hoida.
Eile juhtus nii, et põgenesin jälle selle haukuva koera eest. Püüdsin pugeda ühe suure augu põhjas asuva toru alla aga jäin sinna nii pahasti pead- ja esikäppasidpidi kinni, et ei jaksanud ise enam ei edasi ega tagasi liikuda. Ma ei teagi kui kaua ma seal niiviisi olin. Igatahes, kui selle koera omanik tuli lõpuks uurima, et mida see koer seal haugub, olin juba täitsa külmunud ja väsinud. See inimene võttis mu tagajalgadest kinni ja tõmbas mu välja. Ma olin omadega ikka täitsa läbi. Ei jaksanud püstigi seista, rabelemisest või muul viisil protestimisest rääkimata. Inimene võttis mu sülle ja viis mu oma majja, sellesse väikesesse, mille puukuuris ma elasin. Mul oli väga hirmus. Proovisin karjud aga välja tuli vaid hale vaikne krigin. Mind pandi puuri pehmele asemele, peale pandi roosa fliisist tekk ja mulle pandi sinna ka kausike veega. Ma ei julgenud ennast liigutadagi, kõik oli nii võõras ja hirmus. Ega ma ausalt öeldes ei jaksanud ka eriti. Isegi veekausini ei jaksanud minna. Vaatasin ainult tekiserva alt oma suurte merevaigukollaste silmadega välja ja olin hästi vaikselt.
Mind tõsteti koos puuriga eraldi tuppa radiaatori kõrvale, toodi ka imeliselt lõhnavat konservi aga ma ei jaksanud hästi end liigutada. Mul oli soe ja ma magasin. Vahepeal käidi mind vaatamas, siis jäeti jälle üksi magama.
Öösel tuli seesama inimene, kes mind leidis, samasse tuppa kus mina olin ja jäi ka magama. Enne seda istus veel natuke aega mu puuri ees ja vaatas kuidas ma rahulikult magades hingan.
Kella kolme ajal öösel arvasin, et leian endas piisavalt jaksu, et seda suurepäraselt lõhnavat sööki lähemalt vaadata. Ajasin end suure pingutusega püsti.. ja kukkusin teisele küljele pikali, pea toidukausis. Jaks sai otsa. Hüüdsin veel korra, nii kõvasti kui jaksasin, ja loobusin.
Mul on soe. Mul on mõnus. Mul on kerge ja hea olla. Ringutan mõnusalt ja vaatan seda väikest musta ja karvast kogu oma käppade ees. Aitäh, väike karvane keha, et olid mu koduks need loetud suvekuud. See inimene hoolitseb su eest nüüd edasi. Ma lähen siit nüüd sinna kuhu lähevad kasside hinged. Kes teab, ehk kunagi, mõnes teises elus, kohtume taas.
