.. aga ei hakka teisi inimesi äratama sellepärast nüüd keset ööd, sestap kirjutan hoopis.
Avastasin nimelt et ma olen kunagi mõned aastad tagasi omale blogi teinud :D
Kasutan seda siis otstarbekalt ja elan ennast siin välja.
Märts 2011 ei ole olnud just minu kuu. Pigem isegi sai asi alguse veebruaris, teisipäeval, 15.02.2011. Käisin väikesel operatsioonil (konisatsioon on popim nimetus). Mõned päevad peale seda jäin palavikku, mis vältas umbes päeva ~39 kraadi ringis ja kadus siis sinna kust tuligi. Mõned päevad peale seda ründas nohu, nohu järel ka köha - kumbki pole siiani kuhugi läinud kuigi kuukene on juba möödas..
Nädal peale operatsiooni tekkis verejooks (teisipäeval!), millega käisin valvearsti juures ja jooksin muidu omasoodu verest tühjemaks, ise samal ajal pingsalt meelde tuletades kui palju seda verd inimese organismis ikkagi olema pidi. Arst ütles, et see on täiesti normaalne ja arvas et ju jääb ise pidama veri. Noh, eks ta järgmiseks hommikuks jäigi aga veel mõni päev hiljem oli nõrk olla ja kõik käis kohati vahvalt ringi.
Kuna mälu pole enam päris see mis vanasti, siis minu mäletamist mööda teisipäeval, 01.03.2011 midagi hirmsat minu isikuga ei juhtunud, kuigi nagu läbi udu meenub, et jubedalt palju sebimist oli sel päeval mingitel erinevatel põhjustel.
Seevastu teisipäeval, 08.03.2011, olles veetnud muidu toreda päeva, oskasin tööjuures pimeda koridori peal oma jala vastu irvakil seisvat raudust niimoodi ära lüüa, et töövahetuse lõpuks oli väike varvas omandanud kahekordsed mõõtmed ja värvi poolest oleks igale lillale ploomile silmad ette teinud. Muuhulgas ka valutas kui põrguline. Peale tööd läksin siis koju, ühes jalas saabas, teises kaks villast sokki ja kilekott, ja palusin Musikesel ennast traumapunkti sõidutada. Seal selgus, peale mõningat keksimist erinevate kabinettide vahel, et võin uhkusega öeda, et mul ei ole endiselt mitte kunagi mitte ühtegi luumurdu ega mõra olnud, tegemist on korraliku põrutusega.
Eile, teisipäeval, 15.03.2011, oskasin süüa tehes wok pannilt omale keevat õli parema käe nimetissõrme peale visata nii, et sõrme pealmine osa on üks suur punakas-pruunikas vill ja tulitab võimatult valusasti. Pistsin küll kiiresti külma vee alla, aga õlipõletusega peab vist mingeid muid trikke teadma, igatahes väga palju ei aidanud. Leidsin kuskilt sahtlist kogemata jäägeeli, mis aitas mul lõpuks magama jääda ja natukeseks sõrme unustada. Loo moraal - ei ole vaja süüa teha!
Järgmisel teisipäeval, 22.03.2011 läheme Pariisi..
No comments:
Post a Comment